Kui õpetaja Kask oma lapsed ehk keskkooliosa suurima klassi 2017. aasta jaanipäeva eel teele saadab, möödub tal kümme aastat päevast, mil ta mõisakooli stiilses aulas võttis vastu lõputunnistuse. Ajalukku läks nende klass kui ainult tüdrukute kollektiiv. Tema klassijuhataja Ene Lehtsalu töötab Lindi koolis, kuid just õpetaja Lehtsalu eeskuju järgib nüüd õpetaja Kask.

Kogu artikkel: http://www.parnupostimees.ee/3349153/sartsakas-opetaja-kehtestas-kuldreegli

Tuleb välja, et Tõstamaa keskkooli poiste töö- ja tehnoloogia õpperuumis juhendab noorukeid juba kolmandat aastat naisõpetaja Inger Vahuvee. Tõstamaal sirgunud ja 1999. aastast kohalikus keskkoolis käsitööd ja kodundust õpetanud Ingerile tehti kolm aastat tagasi koolis ettepanek hakata poisse juhendama. Alguses 5.–7. klassini, hiljem lisandusid 8. ja 9. klassi noormehed.

“Maakohas pole poiste tööõpetuse õpetajaid võtta. See on üleriigiline probleem. Tunde on vähe, nädalas kaheksa–üheksa, pole täiskoormust pakkuda,” räägib Inger, lisades: “Mulle endale meeldib, seepärast julgesin pakkumise vastu võtta.”

Innustaja ja koordinaator

Muidugi eelnesid õpetamisele suvised koolitused ja palju tuleb olla ninapidi raamatuski. Samal ajal leiab õpetaja, et kõige paremini õpib siiski tundi andes ja võtteid oma kätega proovides.

“Muidugi ma alguses natuke kartsin. Ikkagi võõras maa. Aga nüüd võin öelda, et see pole midagi hullu,” naerab õpetaja.

Kui Inger esimesel aastal töö- ja tehnoloogiatunni õppeklassi astus, ei mahtunud seal eriti liikuma. Kreissaag oli keset ruumi. Esmalt tuli paigutada ruumi hädapärased lauad, millel oleks võimalik pisividinaid valmistada: puu- ja traaditööga algust teha. Kogu sisustus vajaks tegelikult uuendamist, aga selleks ei jätku raha.

Õppeklass on iganenud, sest uute ruumide lootuses ei olnud sinna mõtet investeerida: kui õpilaste arv oli Tõstamaal veel suur, kavatseti rajada koolile spordihoone, kuhu olid plaanitud tööõpetuse klassidki. Nüüd on see mõte maetud ja Inger püüab olude kiuste olla nii loov kui võimalik. Selleks annab hea väljavaate õppekava muutunud lähenemine:

õpetaja roll on olla innustaja, koordinaator, ideede genereerija.

Nii ei püüa Inger iga hinna eest üksi kõiki oskusi poistele edasi anda, vaid kutsub kohale spetsialisti. Näiteks õpetas sügisel keevitamist väljaõppinud mees ja ühistöö tulemusel valmis kooliõuele väike skulptuur.

Kindlasti viib õpetaja poisid igal aastal kohalikku tööstuskülla, kus tegutsevad puiduettevõtted, et näidata, mismoodi eri tooted valmivad ja kuidas peab liikuma ettevõtja mõte, et oma toodangut turustada ja tööd planeerida.

Inger on neis firmades tuttav inimene – selleks, et tunde anda, läheb vaja igasugust puitmaterjali, mida tuleb õpetajal endal hankida, näiteks prusse, laudu. Pidev materjalikriis sunnib olema leidlik ja töövahendeidki ei jätku, kui õppeklassis on üle kümne poisi. Asendamatu abiline on õpetajale kooli töömees Kalev Martson.

Leidlik ja praktiline

Õpetaja Inger on praktilise meelega ja leiab, et ühtki eset pole mõtet teha niisama nurka vedelema, käsitöö olgu ajendatud vajadusest. Nii teevad noorimad puutööga tutvust lõikelaudu ja pannilabidaid valmistades. Meeldib treida osavusmänge. Poisid käisid tänavu esimest korda kohalikul jõululaadal omatehtud kraami müümaski. Vanemad noormehed võtavad juba ette riiulid, nagid ja pingid. Katsetatakse roigasmööbliga. Igal õpilasel on võimalik valida enda soovi järgi loovtöö.

Ei ole nii, et sae taga teeb õpetaja kogu töö ise ära – noorukite käsi peab kindlamaks muutuma. Loomulikult lubab ta suurte saemasinate taha ainult neid õpilasi, keda usaldab, sest vastutab ühtlasi õppurite tervise eest.

Vanemad noormehed õpivad mööbli restaureerimist ja parandavad kasutusel inventari, näiteks vanu toole ja pinke nii koolis kui vajadusel kultuurimajas.

Kolm aastat on olnud tulemuslikud: õppeklassis valmis mullu üle poolesaja pesakasti, mis alevis puudel oma koha leidsid.

Eelmisel aastal tehti 8. ja 9. klassis algust kandle meisterdamisega, tegu on ajamahuka tööga ja osavamatel on see valmis. Kes kergekäeliselt tunnist puudunud on, see pilli ilmselt aasta lõpus valmis ei saa.

Õpetaja näitab omavalmistatud kannelt. Selliste ettevõtmiste jaoks on tarvis taotleda projektiraha. Kui järjekordne rahataotlus soodsa vastuse saab, võetakse sügisel ette kitarr.

Pärnu pillimeister Heini Soobik pakub vanemate klasside poistele võimalust see oma kätega valmis teha, abiks vastavad tööriistad ja -vormid. Inger tunnistab, et maapoisid on üldiselt linnapoistest altimad käelise tegevuse suhtes. Tuleb ette, et muudes ainetes hätta jääjad tahavad tööõpetuse klassis meelsasti tegutseda ja on tulemusega väga rahul.

Noormehed on hästi aktiivsed külastama kokandustundegi ja neidudega võetakse igal aastal ette väike puutöö: mais saavad nemadki teha pannilabidaid ja lõikelaudu.